|
|
| |
Uudised |
 |
|
|
| |
| Väiksed trikid- väiksed nipid... |
| 21.04.2008 |
|
| ...ehk kuidas Määraja meile vingerpussi mängib :) |
Sellest, mil me viimati Teile enda tegemistest teada andsime, on väga palju aega möödas.. ja sellest, mil viimati koos rõõmsalt purjetasime, on veelgi rohkem aega möödas. Nii nagu alati, on kõigel oma põhjus. Milline täpselt, seda ei tea veel...
2005. aasta kevadel astusid Merili ja Agnes määrava sammu- nad kinnitasid teineteisele, et unistavad olümpiamedalist ning on valmis selle nimel pingutama nii, et makaronid ninast väljas. Leppisime kokku, et hakkame ühe tiimina eesmärgi suunas töötama. Selleks, et lihtsam oleks, võtsime ka Kiuri, kes hakkas meie rahaasju ohjama ja Uku, kes tegeles manageerimise küsimustega, enda kampa. Märtsis treenisime esimest korda ühes paadis Zadaris, juunis saime endale uhiuue Ziegelmayeri paadi ning 2. augustil võitsime Sankt Peterburis juunioride maailma meistrivõistlused naiste arvestuses. Kõik tuli välja palju paremini, kui keegi arvata oskas. Superkiire areng ja head tulemsed avasid meile nii mõnedki uksed ning tegid edasise tee olümpiamängudeks valmistumiseks libedamaks. Saime endale esimese suursponsori, Eaton Group’ i.
2006. aasta hooajaks olime me juba paremini ette valmistunud- talvel sai trenni tehtud, hooajaks kalender koostatud ning enda proekti jaoks finantsilist lisa leitud teise suursponsori, Top Marine, näol. Kevadistes treeninglaagrites arenesime küll kenasti, kuid suve lõpu poole jäime seisma - oma tarkus oli otsa saanud ja ilma treeneri abita häid tulemusi loota ei olnud- konkurendid arenevad ju koos meiega. Siis aga kuulsime sahinaid, et kaks aastat Tai purjetmiskoondist treeningud Jaano paanib kodumaale naasta. Päike hakkas taas meie nägudel paistma. Leidsime võimaluse meie koostööks ning projekt Pekingi Olümpiale sai hoopis uue ilme.
Jaano korraldas sügisel meile füüsilised testid ning koostas meile personaalsed treeningkavad- 2 korda nädalas jõu, 3 korda nädalas aeroobne ning 1 kord nädalas intervall treening. Eesmärgiks oli seatud 2007 maailma meistrivõistlused Cascais, kus jagati välja esimesed olümpiapääsmed. Võistlusteks olime valmis maksimaalselt (kui välja arvata Agnese põlve-viga). Puudu jäi vaid tugeva tuule sõidutundidest. Midagi teha- jäime napilt- napilt olümpiajoone taha.
Kunagi ei tea, mis milleks hea on. Meie uskusime kindlalt, et Cascaist saamata jäänud oümpiapääse sunnib meid tugevamini pingutama, et 2008 aasta MMil Melbourne’s pilet kätte saada ning Pekingis vääriliselt Eestit esindada. Pärast pea igapäevaseid veetreeninguid võtsime kavasse veel ka kerge rattasõidu ja jõuharrutused. Tehnikas tundsime ennast juba üsna kindlalt... aga siis vigastas Agnes enda teist põlve. Operatsioonijärgse taastunise tõttu jäi meil hooaeg lõpetamata ning tegelema tuli hakata taastusraviga. C’est la vie- midagi pole teha. Tippspordis on vigastused sagedased,kuna koormused on maksimaalsed. Võidavad need, kes psühholoogiliselt raskustest tugevamad on.
Meie alla ei andnud ning detsembri alguses sõitsime me Austraaliasse 2008 MMiks valmistuma. Niivõrd, kui seda Agnese põlv lubas. Teadsime, et oleme konkurentidest tehniliset tiba maha jäänud, kuid suurvõistlustel loeb tihti, kes psühholoogiliselt tugevam on. Olime kindlad, et sel võistlusel lunastame Pekingi pileti. Ja ega sellest palju puudu ei olnuki- asja rikkus ära kvalifikatsiooni ringi viimane sõit, kus tuul tegi ühe ette arvamatu lükke ning jäime koos teiste esi-sõitjatega distantsi valele poolele lõksu. Sõidu võitsid nn. õnneotsijad… ju siis oli nii määratud. Kõigest hoolimata saame ainult õnnelikud olla, et sellises vahvas projektis osaleda õnnestus.
Taas Eestisse naastes sai Agnes väga kurva uudise teada- arstid keelasid tal 470ga purjetamise sel hooajal. Jätkata tuleb hoopis taastusraviga. Ja kui ka see ei tee põlve olukorda paremaks, siis tueb kolmandat korda kolme aasta jooksul opilauale minna… loodame parimat.
Nii et sel hooajal Merilit Agnesega ühes paadis ei näe. Agnes tegeleb põlve tugevdamisega ning katsetab, mida kannatab ja mida ei kannata teha ning Merili on nüüd lindprii ning hüppab sellele paadile, kus peal kõige positiivsem ja naerusuisem meeskond peal. Lisaks kavatseb ta ka treener Jaano kokku pandud meeskonnas Eesti uues võistlusvormis- match race’s kaasa teha, et käsi soojas hoida. Plaanis on enda purjetamiskogemusi noortele talentidele edasi anda.
Nii et võib küll rabeleda nii palju, kui tahad, aga lõppude lõpuks läheb ikkagi nii, nagu ette määratud Määraja poolt…. vist.
…ning kui seisad silmitsi tagajärgedega, mida sa ei oodanud, tunned kerget pettumust, siis pea meeles: loodusseadused tagavad, et kui üks uks sulgub, avaneb kusagil teine. (Robin S. Sharma,” Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari”)
|
|
|
|
