|
|
| |
Uudised |
 |
|
|
| |
| Tehtud. |
| 21.03.2008 |
|
| Nüüd on siis seegi võistlus mineviku rüpes :D |
Laser Radiali naiste MM oli minu jaoks huvitavam ja keerulisem ,kui paljud võistlused, mida senini sõitnud olen. Seda esiteks, sest ma olen 3 viimast aastat ennast täielikult 470 purjetamisele pühendunud- tegin trenni suunitlusega selle paadiklassi nõudmistele, hoidsin kaalu, õppisin tehnikat... ühesõnaga kõik, mis tegin, oli selleks, et 470 klassi tippu jõuda. Teiseks ei olnud mul Radiali suurvõistluste kogemusi eriti palju- ma ei teadnud kui tihedad on stardid, kui agressiivne ja valju häälega tuleb olla märgivõitlustes jne. Ning kolmandaks, mul olid väga suured lootused- tahtsin... ja arvasin, et olen võimeline välja sõitma Eestile Pekingi olümpia pileti, mida ma nii- nii väga teha tahtnud olen. Kuigi võistlustulemus ei olnud kaugeltki see, mida lootsin... ja milleks ma tean, et suuteline oleks olnud, arvan ma siiski, et mu otsus MMil osaleda oli õige. Mind oleks arvatavasti eluks ajaks piinama jäänud mõte: AGA KUI... ja see on minu arvates see, mida vältida tuleb.
Tugeva tuulega olin ma segelt fliidi enamusest aeglasem- väikse võitu kaal ning nõrgemad jalalihased teevad suuri vahesid. Taganttuules lainest alla sõidu tunnetus oli mul samuti alguses halb, aga sõit- sõidult paranes see tohutult. Regati viimasel päeval, kus puhus samuti korralikult, võitsin ma just sel rajalõigul kohti :D
Vaikse tuulega olin ma selle ajani kenasti konkurentsis, kuni tuli mängu ka hoovus. Minu jaoks oli väga keeruline leida seda õiget sõidunurka, kui tuul sakutab üht ning tugev hoovus tirib teistpidi. Kuidas siis peavad purjed sätitud olema, kus on ideaalne istumise koht...Kuid jällegi, asi paranes iga sõiguga ja märgatavalt. Tunnetus paranes ning järjest rohkem olin ma võimeline keskenduma sellele, mis toimus distantsil.
Stardid läksid mul enamasti hästi ning ka märgivõitlustes tulin ma pea alati võidumeheks ning võitsin mõnikord isegi 5 kohta! Võistluste lõpupoole muutusid nii mõnedki sõitjad mind märgi juures nähes väga närviliseks ning seda lihtsam oli neist mööduda :)
Arvan, et kuigi Andrew Murdochi abiga sai nädala jooksul enne võistlust palju tööd ära tehtud ning ma hiilgasin rajal mõnikord supper- halssidega, jäi mul puudu ajast. Kui ma oleks saanud 3 kuud rohkem Laseri suunitlusega treenida, kaasa teha 2-3 suuremat võistlust, oleks mu tulemus siin Takapunas olnud tublisti parem ja olümpia pilet ei oleks olnud kättesaamatu. Sama arvasid ka Belgia, Leedu ja Valgevene treenerid. AGA rahule jäin ma sellegi poolest. Oli õpetlik ning alati on hea näha ja tunda progressi :D
Eile toimus linnas suur lõpetamisetresemoonia rohkete kõnede ja šampusesõjaga. Võitis prantslanna Sarah, teiseks langes hiinlanna Lijia ning kolmandaks sõitis ennast inglanna Andrea. Plaksutasime kõvasti ja jätsime hüvasti kõigi toredate kohalikega, kellega meil oli suur rõõm tutvuda ning juttu puhuda. Kahju on siit ära minna..
Täna tegi üks neist uutest sõpradest, Jamie, meile supper kingituse - võttis meid hottellist enda auto peale ning me sõitsime ühe järjekordse vulkaanikraatri servale, kust avanes imeline vaade linnale ning, oh imet, kus seisis suur ja võimas kahur. Ka uusmeremaalased olid vene võimu pärast hirmul ning valmistusid korralikult võimalikuks rünnakuks, mida õnneks ei tulnud. Seejärel vurasime Põhja, saare kuulsale Lääne-rannikule ookeanilainetel trikitavaid surfareid vaatama ning MUSTALE liivale mõnulema (seda musta liiva ostab kalli raha eest Jaapan ning teeb sellest terast!! Väga erilise koostisega pidi olema... peab uurima :). Päevitasime, sõime tšillipähkeid, isa ja Jamie käisid Tasmani meres ujumas ning siis lõime suure puu varjus lahti piknikukorvi. Erinevad justud, singid, kala, pirnid, viinamarjad, marakujad, koduaia tomatid...huuhh. Rääkisime maailma asjadest (tuleb välja, et oleme kakskeelses riigis, kus peale inglise keele tuleb paljud dokumendid vormistada ka maori keeles... Põliselanikud maorid olid muide kõigele muule veidrale lisaks veel ka kannibalid!) ning nautisime loodust. Koduteel vaatasime ka Jame mõnusa elamise Aucklandi kesklinnas üle- paitasime ta tomateid, paprikaid, greipe, rosmariini, basiilikut....ja mida veel. Jõime tassikese kohvi ning lobisesime niisama.
Homme hommikul valmistume lennumaratoniks tagasi koju, kus on kah väga hea olla ning väga palju armsaid inimesi :D
Suured tänud kõigile, kes viitisid mulle kaasa elada!
Kõige paremate soovidega,
Merii |
|
|
|
