|
|
| |
Uudised |
 |
|
|
| |
| Rangitoto saar |
| 14.03.2008 |
|
| on Hauraki lahe kõige noorem saar, mis tekkis vaid 600 aastat tagasi vulkaanipursete tagajärjel. |
Ka puhkepäeva hommikul ärkasime ärevusest juba varakult. Sõime, kreemitasime ennast korralikult 40 SPF päiksekreemiga kokku, pakkisime seljakotti toidumoona ning seadsime sammud Devonporti bussi peale. Jõudsime kohale nii ruttu, et praami väljumiseni jäi aega lausa 2 tundi. Egas midagi- riided seljast ja randa kõhule päikest näitama ;)
Sõit Rangitotole kestis küll vaid 20 minutit, aga selleks ajaks, kui sadamasse jõudsime, olid meil söögid juba otsas- väga hea, sest seega oli ka kott kergem :). Alustasime tunnist ronimist (sõna otseses mõttes) mäkke. Terve kauni päeva kummitas meid küsimus: kuidas küll lastakse vanemad ja nõrgemad turistid sinna saare peale jalutama, sest kogu tee kraatri tippu oli teravaid vulkaanikivimeid täis ning nii järsk, et isegi meil oli väga raske eesmärgini jõuda. No jahh, olime ainukesed plätudega, aga siiski... väga ohtlik matk.
Tunnikese higistamise ja lõõsutamise järel jõudsimegi kraatri servale.. ja ega siiski korralikult hingata ei saanud, sest vaade, mis sealt avanes oli imeline... hinge mattev.... vapustav... Terve Hauraki laht ja Aucklandi linn oli kui peopesa peal. Kümned, võibolla ka sajad suuremad ja väiksemad purjekad tiirutamas siia-tänna. Kõik mis hing ihkas, oli see, et aeg jääks seisma. 2 tundi viimase praami väljumiseni tundus ebaõiglaselt lühike aeg olevat. Pildid kaamerasse ja mällu talletatud, alustasime siiski laskumist, sest tahtsime kindlasti ka laavakoopad ära näha.
Jalutasime kenasti siltide järgi ühest metsatukast läbi ning siis läks põnevaks- müstilisel kombel oli siin- seal näha karukoopa sarnaseid auke, mis tundusid lõputud. Väga raske oli uskuda, et need on looduslikud, kuid siiski.. seda nad olid. Ja siis juhatasid sildid meid ühe koopa sisse. 30 meetri kaugusel oli näha valgust, nii et otsustasime siseneda. Põrand oli teravaid ja lahtiseid vulkaanikivimeid täis ning koopa keskel ei olnud näha iseenda käsigi. Kompisime käsipidi mööda seina ning lõpuks jõudsime kohale (plätudega, uuesti peas kummitamas küsimus: kuidas küll kõik turistid sinna sisse lastakse?). Aga oh õudust, valgus, millele me järgnesime, tuli hoopis koopa laes olevast august. Tuli edasi roomata. Nüüd aga juba ca 40 meetrit ja õnneks targemana- tegime rajast välguga pilte, et näha kuhu jalgu asetada :D. Kes iganes siia kanti satub, soovitan kindlasti ka Rangitotol ära käia. On küll väga raske ja ekstreemne, kuid kõike seda väärt elamus.
Hotelli jõudnud, ligunesime mõne aja kuumas basseinis ja siis loomulikult suur kauss lemmikjäätist päeva pilte vaadates. Äkkitselt helises hotelli telefon- eile tuttavaks saanud sõbralik raamatupidaja Mike oli meie toa numbri välja uurinud ning tundis huvi et kuidas meie päev möödus ja kas homseks on ikka kõik korras... maksimumpunktid kohalikele külalislahkuse eest !!!!
Homseks ja ka edasisteks päevadeks lubatakse tugevaid tuuli. Mina olen valmis. Homme kell 11.00 esime start. Stardin loosi tahtel kollases grupis. Eks näis- homme pidi tänasest targem olema ;D
Mõnusat nädalalõppu Teile... ja pöidlad pihku siis ööseks ;D
Merili (EST 193056) |
|
|
|
